1.1. Millist seadust kohaldatakse abielupaari vara suhtes? Milliste kriteeriumide/eeskirjade alusel kohaldatav seadus valitakse? Milliseid rahvusvahelisi konventsioone tuleb teatud riikide suhtes järgida?

Abieluvararežiimide suhtes kohaldatakse selle riigi õigust, mille kodanikud mõlemad abikaasad on. Kui nad on erinevate riikide kodanikud, kohaldatakse nende ühise alalise elukoha riigi õigust. Kui abikaasadel ei ole sama kodakondsus või puudub ühine alaline elukoht, kohaldatakse nende viimase ühise elukoha riigi õigust. Kui eespool toodud reeglite järgi ei saa kohaldatavat õigust määratleda, kohaldatakse Horvaatia õigust (rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 36).

Lepingujärgsele abieluvararežiimile kohaldatakse õigust, mis oli kohaldatav abikaasade seaduslikule abieluvararežiimile hetkel, mil abikaasad lepingu sõlmisid.

Horvaatia Vabariik ei ole allkirjastanud 1978. aasta Haagi konventsiooni abieluvararežiimide suhtes kohaldatava õiguse kohta.

Horvaatia on sõlminud kollisiooninorme sisaldavad kahepoolsed konventsioonid rahvusvahelise õigusabi kohta Tšehhi Vabariigi, Ungari, Mongoolia, Poola, Rumeenia, Vene Föderatsiooni ja Slovakkia Vabariigiga (lisainfot leiab http://www.mprh.hr/bilateralna-suradnja-01).

1.2. Kas abikaasad saavad kohaldatava seaduse ise valida? Kui jah, siis millistest põhimõtetest tuleb valikul lähtuda (nt. võimalikud kohaldatavad seadused, ametlikud nõuded, tagasiulatuvus)?

Horvaatia enda õigus kohaldatava õiguse valikut ette ei näe, seega kui mõlemad abikaasad on Horvaatia kodanikud, ei ole lubatud õigust valida. Kui üks abikaasadest on teise riigi kodanik ja kui abikaasade varasuhetele algselt kohaldatav õigus (lepingu sõlmimise hetkel kohaldatav õigus) näeb ette sellise valiku, võivad abikaasad kohaldatava õiguse valida (rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 37), kui selle kohaldamise tagajärg ei ole vastuolus Horvaatia Vabariigi avaliku korraga (põhiseadusega) (rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 4).

2.1. Palun kirjeldage üldpõhimõtteid: Millised kaubad on ühisvara osa? Millised kaubad kuuluvad abikaasade lahusvara hulka?

Horvaatia õiguse kohaselt on abikaasadel lahusvara ja ühisvara (perekonnaseaduse § 247). Ühisvara hõlmab kogu vara, mille abikaasad on abielu kestel töötades teeninud, või selle vara arvelt lisandunud vara (perekonnaseaduse § 252).

Vara, mis kuulub abikaasale abielu sõlmimise hetkel, jääb tema lahusvaraks. Lahusvara hulka kuulub ka vara, mille abikaasa omandas abielu kestel pärimise või kinke teel.

2.2. Kas vara jagamisel on olemas seadusjärgsed tingimused?

Seaduse järgi on abikaasad ühisvara võrdsed kaasomanikud, kui nad ei ole sõlminud lepingut, mis reguleerib nende varalisi suhteid teisiti.

2.3. Kas abikaasad peaksid koostama varade nimekirja? Kui jah, siis millal ja kuidas?

Horvaatia õigusnormid ei nõua varade inventuuri kehtestamist.

2.4. Kes vastutab vara haldamise eest? Kellel on õigus vara käsutada? Kas üks abikaasa võib vara üksi käsutada/hallata või on vajalik teise abikaasa nõusolek (nt. abikaasade kodu käsutamisel)? Millist mõju avaldab nõusoleku puudumine juriidilise tehingu kehtivuse suhtes ning kolmanda osapoole õiguste kaitse suhtes?

Ühisvara valitsemise ja käsutamise suhtes sätestab perekonnaseadus, et kohaldatakse omandiõiguse ja muude varaliste õiguste seaduse § 37–46.

Ühisvara puhul on oluline eristada tavapärast ja erakorralist valitsemist. Mõlemal juhul on vaja teise abikaasa nõusolekut, kuid erakorralise valitsemise korral peab nõusolek olema antud selgesõnaliselt, samas kui tavapärase valitsemise korral eeldatakse teise abikaasa nõusolekut, kui ei ole tõendatud vastupidist (perekonnaseaduse § 251). Kui tavapärast valitsemist puudutavas küsimuses nõusolek puudub, ei mõjuta see heauskse kolmanda isiku õigusi ega kohustusi (perekonnaseaduse § 251). Tavapärane valitsemine hõlmab vara regulaarset hooldust (näiteks auto parandamine või katkise aknaklaasi väljavahetamine) ning kasutamist ettenähtud kasutusotstarbel, kui selle tagajärjel ei teki erakordselt suuri kulusid ja seda tehakse eeldatavalt abikaasade parimaid huve arvestades.

Erakorraline valitsemine hõlmab järgmist: kapitaalremont, vara võõrandamine, üürile andmine enam kui üheks aastaks, hüpoteegi seadmine kinnisvarale, vallasvara kinnipidamisõigus, reaal- ja isiklikud servituudid, reaalkoormatis või kinnisasja hoonestusõigus. Nendes küsimustes on vaja mõlema abikaasa selgesõnalist nõusolekut (omandiõiguse ja muude varaliste õiguste seaduse § 41 lg 1).

Kui üks abikaasadest on vastu teatavatele asjaoludele, mis on seotud tavapärase valitsemisega, teeb otsuse kohus ühe või mõlema abikaasa taotlusel hagita menetluses (omandiõiguse ja muude varaliste õiguste seaduse § 40 lg 3). Kui erakorralist valitsemist puudutavas küsimuses nõusolek puudub, võivad abikaasad nõuda ühisvararežiimi lõpetamist (omandiõiguse ja muude varaliste õiguste seaduse § 41 lg 3).

2.5. Kas ühe abikaasa sõlmitud juriidilised tehingud on siduvad ka teisele abikaasale?

Üks abikaasadest võib käsutada talle kuuluvat ühisvara jagamatut osa vabalt ja ilma teise abikaasa nõusolekuta, kuid ainult juhul, kui see ei takista kolmandate isikute õiguste teostamist.

Konstitutsioonikohtu algse praktika kohaselt oli ühe abikaasaga sõlmitud abikaasade ühist kinnisvara puudutav tehing õigustühine. Konstitutsioonikohus loobus seega kinnistusregistri tõepärasuse ja terviklikkuse usaldamise põhimõttest kolmandate isikute kasuks, kuna sageli on ainult üks abikaasadest kinnistusregistris omanikuna registreeritud (13. oktoobri 2004 kohtumäärus number U-III-493/2002 jaU-III-821/2007). Kuid Horvaatia Vabariigi Konstitutsioonikohtu 14. juuni 2011 määrusega number U-III-103/2008 loobuti osaliselt eespool nimetatud seisukohast ainult ühe abikaasaga sõlmitud tehingu absoluutse tühisuse kohta, rõhutades, et edaspidi hinnatakse tehingu kehtivust igal üksikul juhul, arvestades konkreetseid asjaolusid ja kõikide vastava tehinguga seotud poolte, sealhulgas sellises tehingus mitteosalenud abikaasa käitumist, paremaid teadmisi ja head tahet.

2.6. Kes vastutab abielu jooksul tekkinud võlgade eest? Millist vara võivad võlausaldajad oma nõuete katmiseks kasutada?

Mis puudutab abikaasade vastutust võlgade eest, siis viitab perekonnaseadus tsiviilkohustuste seadusele, mis reguleerib antud küsimust üldiselt.

Tsiviilkohustuste seadus sätestab võlgade suhtes võlgnike individuaalse vastutuse ja solidaarvastutuse (kaasvastutuse).

Juhul kui ainult üks abikaasa on vastutav (individuaalne vastutus), tasutakse võlausaldajale üksnes sellele abikaasale kuuluvast lahusvarast ja/või ühisvara poolest. Kui võlausaldaja rakendab ühisvara suhtes täitemeetmeid seoses ühe abikaasa vastu esitatud finantsnõudega, võib teine abikaasa rakendada täitemenetluse seadustikust tulenevaid õiguslikke vahendeid ühisvara enda osa kaitsmiseks.

Vastavalt tsiviilkohustuste seadusele võib abikaasade solidaarvastutuse (kaasvastutuse) korral tasuda võlausaldajale kas abikaasade lahusvarast või ühisvarast.

Kehtiva Horvaatia õiguse kohaselt ei vastuta abikaasad solidaarselt ühe abikaasa võetud abieluliidu või perekonna jooksvate vajadustega seotud kohustuste eest, kuid eelnevalt reguleeris abikaasade solidaarvastutust endine abielu ja peresuhete seadus, mis sätestas selgesõnaliselt, et abikaasad vastutasid solidaarselt ühe abikaasa võetud abieluliidu või perekonna jooksvate vajadustega seotud kohustuste eest.

3.1. Milliseid sätteid saab lepinguga muuta ning milliseid mitte? Milliseid abieluvararežiime on võimalik valida?

Abikaasad võivad sõlmida abieluvaralepingu, mis reguleerib nende varasuhteid nii olemasoleva kui ka tulevase vara suhtes (perekonnaseaduse § 255).

Abikaasad võivad määratleda oma varasuhte sõltumatult ja enda parimates huvides, määrates ära, mis nende varast moodustab ühisvara osa ja mis jääb lahusvaraks (perekonnaseaduse §-d 248, 249, 253). Teatavate küsimuste puhul, mis puudutavad näiteks vara valitsemist või jagamist, tuleb võtta arvesse omandiõiguse ja muude varaliste õiguste seaduse sätteid.

Perekonnaseaduse ei reguleeri abieluvaralepinguid ning lubab sõlmida mis tahes lepingu, mis ei ole kohustuslike sätetega vastuolus. Välisriigi õiguse kohaldamisele kehtivad piirangud, kuna abieluvaralepinguga ei ole lubatud näha ette varasuhetele välisriigi õiguse kohaldamist (perekonnaseaduse § 257), kui mõlemad abikaasad on Horvaatia kodanikud. Kui üks abikaasa on teise riigi kodanik, kohaldatakse rahvusvahelise eraõiguse seaduse (vt punkt 1.2.).

3.2. Millised on ametlikud nõuded ning kellega ma peaksin ühendust võtma?

Abieluvaraleping peab olema sõlmitud kirjalikult ning mõlema abikaasa allkirja õigsus peab olema notari poolt kinnitatud (perekonnaseaduse § 255 lg 3).

3.3. Mis ajal võib lepingu sõlmida ning millal see jõustub?

Abieluvaralepingu võib sõlmida kas enne abiellumist või abielu kestel.

3.4. Kas abikaasad saavad olemasolevat lepingut muuta? Kui saavad, siis millistel tingimustel?

Abikaasad saavad igal ajal olemasolevat abieluvaralepingut muuta või uue lepingu sõlmida, kui kõik eespool nimetatud eeltingimused on täidetud.

Horvaatia õigus ei sätesta abieluvaralepingu registreerimise kohustust.

5.1. Kuidas jagatakse vara (õigused in rem)?

Mõlemal abikaasal on õigus esitada kohtule nõue vara jagamiseks pärast abielu lõppemist (lahutuse korral) ja abielu kestel. Samuti võivad abikaasad ühisvara jagamises kokku leppida. Kui jagamise osas kokkuleppele ei jõuta, teeb otsuse kohus vastavalt tsiviilkohtumenetluse eeskirjadele. Kui abikaasad ei ole kokku leppinud teisiti, jagatakse nende ühisvara võrdselt. Ühisvara osaks olevat kinnisvara saab jagada samaväärsete varadena (kui on mitu kinnisvara objekti), maatüki geomeetrilise jagamise teel, tsiviilõigusliku lõpetamise teel (vara müümine ja tulu jagamine), hüvitamise teel või elamisõiguse andmisega. Ühisvara osaks olevat vallasvara saab jagada samaväärsete varadena (kui on mitu varaobjekti), tsiviilõigusliku lõpetamise teel, hüvitamise teel või füüsiliselt.

5.2. Kes tasumata võlgade eest pärast lahutust vastutab?

Abikaasade vastutusele olemasolevate võlgade eest pärast lahutust kohaldatakse samu eeskirju, nagu kirjeldatud punktis 2.6.

Kui abieluvaralepinguga ei ole sätestatud teisiti, võib üleelanud abikaasa nõuda ühisvara jagamist notari juures läbiviidava pärimismenetluse käigus ning sel juhul ei moodusta selline vara pärandi osa.

Ühisvara jagamisel pärib üleelanud abikaasa pärandaja ülejäänud vara (kui pärimine ei toimu testamendi alusel) vastavalt esimeses või teises pärimisjärjekorras. Esimeses pärimisjärjekorras pärib üleelanud abikaasa sama suure osa kui pärandaja laps (pärimisseaduse § 9). Kui pärandajal lapsi ei ole, pärivad tema abikaasa ja vanemad võrdse osa varast (pool läheb abikaasale ja pool vanematele). Kui pärandaja vanemad ei ole elus, pärib üleelanud abikaasa kogu vara (pärimisseaduse § 11).

Ei.

Abieluväline liit on perekonnaseaduse kohaselt liit naise ja mehe vahel, kes ei ole abielus, mis kestab vähemalt kolm aastat või vähem, tingimusel et kooselu ajal on sündinud laps (perekonnaseaduse § 3).

Horvaatia õigus ei sätesta abieluvälise liidu registreerimist. Kohus otsustab igal üksikul juhul, kas abieluvälise liidu eeltingimused on täidetud.

Perekonnaseaduses abikaasade kohta sätestatut kohaldatakse ka mehe ja naise vahelisele abieluvälisele liidule, mis vastab perekonnaseaduse §-s 3 esitatud eeltingimustele (vt vastuseid 1–7; perekonnaseaduse § 258).

Samasooliste liite reguleerib Horvaatias samasooliste liitude seadus. Nimetatud seaduse kohaselt on samasooliste liit kooselu kahe samast soost isiku vahel (edaspidi partnerid), kes ei ole abielus, abieluvälises liidus või teises samasooliste liidus, ning mis kestab vähemalt kolm aastat ning põhineb võrdsuse, vastastikuse asutuse ja abistamise põhimõttel ning emotsionaalsel suhtel.

Samasooliste liitude seadus reguleerib varaküsimusi (§-d 11–20) kooskõlas perekonnaseaduse abieluliidu kohta sätestatuga.

Eeldatakse, et ühisvara tavapärane valitsemine ühe partneri poolt toimub teise partneri nõusolekul, kui ei ole tõendatud vastupidist. Nõusoleku puudumine ei mõjuta heauskse kolmanda isiku õigusi ega kohustusi.

Partneritevahelisi varasuhteid võib reguleerida lepinguga, mis hõlmab olemasolevat ja tulevast vara. Selline leping peab olema sõlmitud kirjalikult ning partnerite allkirjade õigsus pead olema kinnitatud. Horvaatia õigus ei näe ette võimalust valida kohaldatavat õigust.

Horvaatia õigus ei näe ette samasooliste liidu registreerimist, seega tuleb seda tõendada menetluste korral, kus pooled nõuavad samasooliste liidust tulenevaid õigusi.

Üldiste jurisdiktsioonireeglite kohaselt on Horvaatia kohtutel rahvusvaheline pädevus juhtudel, kus kostja alaline elukoht on Horvaatia Vabariigis (rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 46 lg 1).

Horvaatia kohtutel on rahvusvaheline pädevus ka sellistes abieluvara puudutavates vaidlustes, milles kostja ei ole Horvaatia Vabariigi alaline elanik, kuid hageja alaline või ajutine elukoht on kohtuasja algatamise hetkel Horvaatias (rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 59 lg 1).

Kui enamik abieluvarast asub Horvaatia Vabariigis ja ülejäänu asub välisriigis, võib kohus otsustada välisriigis asuva vara suhtes ainult juhul, kui ta teeb otsuse Horvaatia Vabariigis asuva vara suhtes ning ainult juhul, kui kostja sellega nõustub (rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 59 lg 2).

Horvaatia Vabariigi territooriumil asuva kinnisvara käsutamise õigust puudutavates vaidlustes on Horvaatia kohtutel ainupädevus (rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 56).

Abikaasad võivad kokku leppida, et asi kuulub välisriigi kohtu pädevusse ainult juhul, kui üks neist on välisriigi kodanik ja kui asi ei kuulu Horvaatia kohtute ainupädevusse.

Abikaasad võivad kokku leppida Horvaatia kohtute pädevuses, kui vähemalt üks neist on Horvaatia kodanik (rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 49 lg 2).